12.07.201907:15

Täna, 12. juulil saab 75-aastaseks teenekas võrkpallur ja sporditegelane, 1968. aastal Tallinna Kalevi koosseisus Nõukogude Liidu meistriks kroonitud Kalle Kukk.

Kunagise Tallinna 10. Keskkooli, tänase Nõmme gümnaasiumi lõpetanud Kukk meenutab, et koolis tegeles ta alguses nii korv- kui ka võrkpalliga. "Läksin kõigepealt korvpallitrenni, aga kui toimus traditsiooniline 6 linna turniir, jättis Tallinna treener Heino Krevald mu võistkonnast välja."

Küll aga kutsus noorukese Kalle Kuke samale turniirile, aga hoopis võrkpallis, Raimund Pundi.

Esimene võistlus on Kukel meeles tänaseni. "Mängisime Rakvere kirikus, Toomas Uba oli veel võistkonna kapten – ta oli sellise hea hüppega," meenutab juubilar oma võrkpallidebüüti, kust algas noore mehe tee tähtede suunas. Järgnes juba kutse Eesti noortekoondisse, mille ridades käis Kukk mitmel turniiril – nagu toona öeldi – sõbralikes vennasvabariikides. See oli noore mehe jaoks suur samm edasi.

Täna tunneme Kukke virtuoosse sidemängijana, ent suurema osa oma karjäärist on ta enda sõnul olnud ikkagi universaal, omamoodi köögikombain, kes pidi tegema väljakul kõike. "Ega siis ju mingit spetsialiseerumist olnud, kõik pidid valdama erinevaid rolle," kõneleb ta ja tõdeb, et toonane mänguskeem 4 + 2, 4 ründajat ja 2 sidemängijat, pani ka sidemängijatele korraliku kohustuse rünnakul osalemiseks.

Keskkooli lõpetamise järel Tallinna Polütehnilisse Instituuti (tänasesse TalTechi) astus ta kehalise kasvatuse kateedri õppejõu Ivan Dratšovi ärgitusel. "Vanja oli nii TPI kui ka Eesti koondise treener," meenutab Kukk ning lisab, et samuti päästis TPI-s õppimine toona tüütust armeeteenistusest.

Tipikana Eesti koondisse

1964. aastal moodustas lõviosa Eesti koondisest tipikate seltskond. Vundament 1968. aasta Nõukogude Liidu meistritiitli võitmisele oli valatud. Tõsi, enne suurt triumfi elati veel läbi mõned valusad uperpallid. 1965. aastal kukkus Tallinna Kalev välja Nõukogude Liidu kõrgliigast ning paljud vanema generatsiooni mängijad riputasid mängutossud naela otsa.

Kalle Kuke tähetunniks oli kahtlemata Tallinna Kalevi koosseisus 1968. aastal Nõukogude Liidu meistritiitli võitmine. Põhikuuik Kalle Kukk, Peet Raig, Henn Karits, Tarvi ja Taivu Uljas ja Peeter Sepp kujunes paljude toonaste noorukite iidoliks.

Mis oli selle ime taga? "Mängisime teistmoodi taktikaga. Treener Vanja Dratšov oskas iga mängija järgi individuaalse mängujoonise teha – kasvõi näiteks see legendaarne esimene üles – vastuvõtust anti pall otse ründajale, ükskõik, kas tsooni 4 või 2."

Toona mängiti Nõukogude Liidu meistriliigat teatavasti nii sees kui ka väljas. Pärast saalis toimunud avaringe oli Kalev 4. kohal. "Mingit võidutunnet siis veel küll polnud, kõige enam ehk väike lootus medalile." Hooaja teisel poolel läksid "Kalevi pojad" aga tõeliselt käima. Meeskond mängis – tsiteerides Vanjat – nagu sümfooniaorkester.

Meistrivõistluste viimane etappp on aga juba klassika – Moskvas toimunud mängudel alistati nii kohalikud Dünamo, Buravestnik ning AKSK ning võidupidu võis alata. "Tükk aega ei saanud aru, mis juhtunud oli."

Kalle Kuke karjäär Eesti koondises lõppes 1976. aastal, kui sagenesid seljavalud ning noorte ja vihaste meestena olid koondisse sidemängijateks tulnud Avo Tasane ja Andres Karu. Lahkumine tippvõrkpallist polnud Kuke jaoks ülemäära raske. "Tundus, et just nüüd on õige aeg, noored tulid peale ja nii ta läks."

Jälgib teraselt tänase koondise käekäiku

Kukk asus tööle Tallinna Toidukaubastu tehnikaosakonna juhina. Ent võrkpallimängu ta ei unustanud. Oma hilisema töökoha Agro meeskonna särgis pallis Kukk veel 51 aasta vanusena Eesti meistriliigas, palliplatsil on ta olnud piltlikult öeldes tänase päevani. "Veteranide võistlustel saime kõvasti maailma näha, viimati olime koos turniiril veel eelmise aasta sügisel Soome presidendi Mauno Koivisto mälestusturniiril."

Kalle Kukk on koos võrkpalliga tulnud läbi elu. "See on harjumus. Mõni käib golfi mängimas, mina armastan võrkpalli. See mäng on andnud mulle rahulduse, kui mina või võistkond midagi saavutab. Eneseteostuse vajadus on kõikaeg olemas olnud."

Pikalt Agros ehitusdirektorina töötanud Kalle Kukk siirdus Eesti Vabariigi tulles ettevõtlusse ning peab täna auga väljateenitud pensionipõlve. Käib jõudumööda jõusaalis ning jälgib teraselt ka tänase Eesti koondise mehetegusid. "Vaatan väljakul toimuvat professionaalse kretinismiga – olen selle kõik juba ise läbi elanud, nii et tuttav tunne tuleb peale," muheleb ta.

Aga see igihaljas küsimus – kumb siis ikkagi on kõvem tulemus, kas 1968. aasta N. Liidu meistritiitel või meie tänase koondise järjepidev EM-i finaalturniirile saamine? "Raske võrrelda, seda julgen küll öelda, et meie ajal oli lihtsate vigade arv viidud miinimumini – selle suunas võiks ka tänane koondis püüelda."

Kalle Kukk on tulnud 1964–81 kaheksa korda Eesti meistriks (sh. kolm korda mängiva treenerina). Ta on N. Liidu meistersportlane (1964), Kalevi auliige (1968). Ta on kuulunud Eesti Võrkpalli Liidu juhatusse, 1993–95 olnud selle asepresident ja 1996–97 president. 1995–99 EOK liige.

 

Palju õnne!

Eesti Võrkpalli Liit

Kommenteeri uudist

Palju õnne, Kalle Kukk!